Regulaarne silmakontroll aitab vältida hilisemaid kaebusi

Milline küll oleks elu, kui meil ei oleks nägemisvõimet? Terav nägemine aitas meie esivanematel looduses ellu jääda ning on ka täna üks meie väärtuslikematest varadest. Silmi tuleb arsti juures regulaarselt kontrollida, sest nii mõnedki silmahaigused kulgevad ilma nähtavate sümptomiteta.

Järjepideva kontrolli abil on võimalik tuvastada silmahaigusi, mis võivad lõppeda pimedaks jäämisega, kuid on varajase avastamise korral siiski ravitavad. Regulaarse ülevaatuse käigus on jälile saadud ka teistele üldhaigustele nagu näiteks suhkurtõvele ja kilpnäärme haigustele.

Silmakontroll hoolitseb nii silma tervise kui nägemisteravuse eest

Silmakontroll on üldjuhul valutu protseduur, mis võtab aega alla tunni. Silmakontroll koosneb mitmest standardiseeritud testist, et mõõta Teie nägemisteravust, jälgida silma üldist tervist ehk ennetada või diagnoosida silmahaigusi.

Lastel saab silmakontrolli abil kindlaks määrata ja ravida kõõrdsilmsust ning amblüoopiat ehk laisa silma sündroomi.

Kui tihti peaks silmaarsti juures kontrollis käima?

Silmakontrollis peab käima terve elu vältel. Väikelaste esimene kontroll võiks olla juba 3-aastaselt. Kui kõik on korras, siis võiks lapsega käia arsti juurest läbi ka enne kooliminekut, seejärel (kui kaebusi ei ole) iga 2–3 aasta tagant. Alates 60. eluaastatest tuleks käia silmakontrollis 1–2 aasta järel.

NB! Sagedamini peaksid silmaarsti juures kontrollis käima seeniorid, patsiendid, kellel on pärilik soodumus silmahaigustele, ja inimesed, kellel on diabeet.

Millistest protseduuridest silmakontroll koosneb?

  • Esmane intervjuu, kus kaardistatakse patsiendi silmade olukord.
  • Silma väline kontroll. Arst vaatab üle silma välised silma osad, kontrollib silmade liikuvust ja välispinda.
  • Pupillide võrdlemine. Arst uurib, kas pupillid on võrdse suurusega, ja kuidas need reageerivad valgusele.
  • Silmalihaste liikuvus. Silmaarst kontrollib silmade liikumist eri suunas.
  • Nägemisteravuse kontroll. Snelleni tabeli (kus tähed ja objektid on ülevalt alla kahanevas järjekorras) abil teeb arst kindlaks, kui teravalt näeb patsient kaugel asetsevaid objekte.
  • Refraktsioon. Leitakse sobilik miinus- või plusslääts, et emmas-kummas suunas halvenenud nägemist võimalikult hästi korrigeerida.
  • Värvitaju määramine. Selleks näitab arst patsiendile vastavaid värvitabeleid, et teha selgeks, kas patsient näeb kõiki värvitoone.
  • Oftalmoskoopia. Test viiakse läbi nii, et valgus suunatakse silma pinnale. Läbi suurendusklaasi jälgib arst silma eesmisi osi (limaskest, sarvkest ja lääts). Valguse suunamisel silmapõhja saab kontrollida ka võrkkesta ja silmanärvi papilli ehk nägemisnärvi diski.
  • Tonomeetria abil mõõdetakse silmasisest rõhku, mille abil saab diagnoosida ka glaukoomi.

Kui Teil tekkis silmakontrolli osas küsimusi või sooviksite, et arst Teie silmad üle vaataks, siis võtke meiega ühendust!